Arhiivimoodustaja ajalugu
Lavakõnepedagoog, näitleja ja keeleõpetaja Eliise Kevend (1906 aastani õieti Liisa
Luik, pseudonüüm vene teatrites Jekaterina Baratova ja VSDTP liikmena aastast 1904
Lydia) sündis 25. juunil 1886. aastal Tallinnas kingsepa ja koduabilise tütrena. Hariduse
omandas ta Tallinna tütarlastegümnaasiumis. 1902.a. omistati talle algkooliõpetaja
kutse. 1903.-1905. aastani töötas Eliise Kevend õpetajana Harkus ja Vaivaras. 1906.
aastal ta abiellus ja siirdus elama Venemaale. Alustanud näitetegevust juba 1901.
aastal “Estonia” Seltsis isetegevusliku näitlejana, astus ta 1914. aasta jaanuaris
K. Menningu ja dr. Kallase soovitusel ning toetusel Petrogradi filharmoonia teatrikooli,
mille lõpetas 1916. aastal. Kuni 1917. aasta kevadeni töötas ta Petrogradi Aleksandra
Teatris näitlejana ja oli Petrogradi Eesti Haridusseltsis näitejuhiks. 1917.-1918.
aastatel esines ta külalisena “Estonias” ja Draamateatris. Tervise halvenemise tõttu
sõitis E. Kevend samal aastal kodumaale puhkusele. Kuna tal oli olnud kokkupuuteid
1905.a. revolutsiooniga, tundis ta isiklikult Jaan Anvelti, Hans Pöögelmanni ja teisi,
kes andsid talle ülesandeks organiseerida teater, mille repertuaar ja esinemislaad
vastaksid töölisklassi huvidele. Seetõttu loobuski ta töövõimalusest Petrogradis ja
jäi elama Tallinna. Kuna ta polnud võõras sellele ringkonnale, kellele pidi toetuma
uus teater, sai algatus teoks ja ta valiti Tallinna Töölisteatri juhatusse, kuid vastuolude
tõttu lahkus ta teatrist ja asus tööle ajalehe Sotsiaaldemokraat toimetusse. 1918.
aastal jätkas ta tööd teatripedagoogika alal, korraldades teatri-, deklamatsiooni-
ja lavakursusi ning õpetades lavalisi aineid P. Sepa teatristuudios. 1919.-1922. aastatel
oli ta A. Pronnikovi vene teatritrupi antreprenöör Tallinnas. E. Kevendi algatusel
seati osas Tallinna koolides sisse ilmekas lugemine iseseisva õppeainena. Selle aine
õppejõuna ja propageerijana esines ta loengutega ka pedagoogilistel kursustel ja Tallinna
Õpetajate Seminaris. Kuna osutus ülejõukäivana tegutseda nii koolis kui ka teatris,
loobus ta lõpuks näitlejatööst ja pühendus lõplikult pedagoogikale.Töötades 1923.-1935.
aastani Tallinna koolides eesti keele õpetajana, esines ta pidevalt artiklitega ajakirjanduses,
propageerides lugemisõpetuse reformeerimist ja käsitles mitmesuguseid keeleõpetusse
puutuvaid küsimusi. 1936. aastast alates pühendas pedagoog oma peatähelepanu kõne-
ja kuulmishäiretega laste kõnedefektide ravimisele Tallinna Noorte Büroo kutsenõuandla
juures. Jäädes 1937. aastal pensionile, jätkas E. Kevend patsientide ravimist kodus,
tehes seda osaliselt tasuta ning muretsedes õppevahendeid omal kulul. E. Kevend pöördus
palvega Sihtasutuse “Eesti Lastekaitse” juhatuse poole toetuse ja endise ravipunkti
töö taaselustamise suhtes, kuid tagajärjetult. Samuti on ta kõnehäireliste laste ja
noorte parandus-kasvatusliku ravimise tähtsust propageerinud ajakirjanduses avaldatud
artiklitega. E. Kevend oli kirjavahetuses Saksamaa ja Nõukogude Liidu logopeediliste
ravi- ja õppeasutustega nii enesetäiendamise kui ka koostöö küsimustes. 1941. aastal
oli ta halveneva tervise tõttu sunnitud pidevast pedagoogilisest tööst loobuma. 1943.
aasta lõpul tegi E. Kevend Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõule P. Maanteele ettepaneku
avaldada koostööna kõnetehnika metoodikat käsitlev trükis. P. Maantee nõustus E. Kevendi
juhistele toetudes tema kõnetehnikaalaseid käsikirju läbi töötama. Osal saadetud käsikirjadel
esineb P. Maantee poolt tehtud keelelisi parandusi, kuid E. Kevendi surm katkestas
selle koostöö. Eliise Kevend suri 3. märtsil 1945. aastal Pärnus. Trükis on avaldatud
tema deklamatsioonikäsiraamatud: “Ilulugemine” (1919), “Ilulugemise krestomaatia”
(1920) ja “Näitlemiskunsti teooria”. Uurimus “Lapse ja emakeele huvides” on säilinud
käsikirjana. 1937. aasta sügisel korraldatud kultuuripäevadel ja kursustel esines
pedagoog loengute seeriaga “Kodu ja emakeel”, mille materjalid said aluseks 1938.
aastal avaldatud samanimelisele brošüürile. Defektoloogia alal on säilinud käsikirjadena
järgmised uurimused: “Psüühiliste defektidega õpilaste ravimise ja õpetamise võimalustest”,
“Praktiline kallak vaiksele lugemisele” ja “Mõistete esilekutsumine kõnerefleksiaparaadi
abil”. E. Kevend on silma paistnud ka ühiskondlik-poliitilise tegevusega. 1930. aastal
kandideeris ta Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei ridades Nõmme Linnavolikokku ja
avaldas sel eesmärgil ajakirjanduses rea publitsistlikke artikleid. E. Kevend on kuulunud
paljudesse ühingutesse ja seltsidesse, nagu “1905. aasta Selts”, “Vaimse Hügieeni
Ühing” jt. Aastatel 1936-1939 oli ta Eesti Näitlejate Liidu liige.
Ajalugu
E. Kevendi ja tema poolt kogutud kultuuriajaloolised materjalid avastati 1967. a endise
ENSV ORKA (Riigiarhiivi) hoidlast. 1977. a võeti täiendavalt vastu E. Kevendile kuulunud
käsikirju, trükiseid ja tema poolt koostatud õpikuid kokku 3 säilikut ja 1 kg lahtist
materjali aastatest 1919-1943. Need materjalid komplekteeriti Tallinna Pedagoogikaülikooli
endisele õppejõule P. Maanteele kuulunud isiklikust arhiivist ning korrastati 1978.
a. Lahtine materjal ühendati sisulise sobivuse korral olemasolevate säilikutega ning
moodustati juurde kaks säilikut. Kokku inventeeriti 5 säilikut. Täiendati vastavalt
ka eessõna. 2019. aastal korrastati arhiivi digiteerimiseks. Selle tulemusel eraldati
E. Kevendi lint operetist "Kammerlinnukene" säilikust nr 13 ja moodustati juurde säilik
järjekorranumbriga 13a.
Korrastamine
Fondil on üks nimistu, milles säilikute korrastamisel on järgitud temaatilist tunnust.