Estonia > The National Archives of Estonia

ERAF.31

ELKNÜ Keskkomitee

1940-1991

Scope and content

Sisu ja teema. Materjal

Kongresside, pleenumite, aktiivi ,komitee ja büroo protokollid koos lisadega, ÜLKNÜ direktiivid ja määrused, ELKNÜ sekretäride korraldused ja määrused, EKP ja ENSV Ministrite Nõukogu direktiivid, korraldused ja otsused. Tööplaanid, aruanded, ÜLKNÜ Keskkomiteele, EKP Keskkomiteele ,ENSV Ministrite Nõukogule jt asutustele koostatud tööstus-, põllumajandus-, ideloogiatöö jne alased informatsioonid, kolhooside aruanded 1949, õiendid , komsomoliorganite raportid, infobülletäänid (1971-1988), kirjavahetus, avaldused, raadiosaadete materjalid 1942-1944. Maakonna-, rajooni- ja linnakomiteede protokollid (1941, 1944-1958 1258 s), tööplaanid, aruanded, informatsioonid kõrgemate komsomoliorganite otsuste täitmise kohta. Liikmete ja komsomoliorganisatsioonide ning algorganisatsioonide statistilised aruanded, liikmepiletite väljaandmise materjalid. Pioneeriorganisatsiooni Nõukogu protokollid, tööplaanid, aruanded, pioneerilaagrite aruanded, muude keskkomitee juures tegutsenud allorganisatsioonide ( Noorsoo-organisatsioonide Komitee, komsomoliprožektori staabi, turismibüroo Sputnik, Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva, Eesti Õpilasmaleva) tööplaanid, eelarved, finants- ja tegevusaruanded, kirjvahetus. Noorsookeskuse Fookus palgalehed ja finantsdokumendid. Nomenklatuursete töötajate toimikud (8517 s), vastuvõtutoimikud (1940-1941 8517 s), autasustatute nimekirjad ja iseloomustused, komsomolitöötajate nimekirjad, propagandistide nimekirjad ja komandeeringuaruanded, kaadrialased kartoteegid. Eelarved, finantsaruanded, revideerimisaktid, palgalehed, dokumentide hävitamise ja üleandmise aktid. Kohalike komiteede ja pioneeriorganisatsioonide ning Keskkomiteele kingitud lipud, rändpunalipud, vimplid, rändvimplid, kroonikaraamatud, albumid,diplomid.

Records creator's history

Arhiivimoodustaja ajalugu

Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu asutamisaastaks loeti selle tegutsemise ajal 1920.aastat, kui Tallinnas asutati Üle-Eestimaaline Noorproletaarlaste Ühing, mis luges end Kommunistliku Noorsoointernatsionaali sektsiooniks ja mis suleti 1921.a. riigivastase tegevuse tõttu. EKP Keskkomitee poliitbüroo otsusega 17.okt.1921 asuti looma põrandaalust Eestimaa Kommunistlikku Noorsooühingut, mille kongress (osavõtjaid 12) toimus 3.okt.1922. Hiljem loeti seda ka ELKNÜ esimeseks kongressiks. Kuna kogu kommunistliku noorsooliikumise järgnev ajalugu kuni 1940.a. on olnud erinevate lühikest aega tegutsenud legaalsete ja illegaalsete organisatsioonide ajajärk, mida on ühendanud vaid EKP rohkem või vähem õnnestunud katsed liikumist juhtida, siis puudub siinkohal vajadus neid lähemalt vaadelda. Liiati märgib isegi 1985. a. ilmunud ametlik komsomoli ajalugu, et Eestimaa Kommunistlik Noorsooühing 1930.aastate teisel poolel ei tegutsenud ja puudusid ka muud revolutsioonilised noorsooühingud. ELKNÜ tegevuse kohta 1940-1941 on säilinud vähe dokumente, seetõttu põhineb suur osa sellest kirjutatust peamiselt organiseerijate mälestustel ja EKP dokumentidel. 1940.a. juuli algul otsustas EKP Keskkomitee alustada Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu taastamist. Tallinnas moodustati oletatavasti 3.juulil organiseerimiskeskus, mis juuli lõpul nimetati EKNÜ Keskkomiteeks. Selle juhiks (sekretäriks) määrati Erich Tarkpea. Alustati ajakirjanduspropagandat kohalike organiseerimiskeskuste moodustamiseks. Esimesed organisatsioonid loodi Tallinnas ja Narvas, juuli lõpul ja augustis loodi organiseerimiskeskused enamikus maakondades. Tegevust juhtis EKP poolt määratud keskkomitee, septembriks 1940 olid loodud kõigis maakondades maakonnakomiteed. Augusti keskel loodi pioneeride organiseerimisbüroo, juba septembri algul korraldati pioneerijuhtide laager. 18.sept.1940 hakkas ilmuma ühingu ajaleht „Noorte Hääl“, hiljem ajakirjad „Pioneer“ ja „Noor Leninlane“. Koolides hakati komsomoli juhtimisel looma kommunistliku partei lasteorganisatsioone – pioneeriorganisatsioone. Oma põhikirja vastloodud organisatsioonidel polnud, selleks pidi saama ÜLKNÜ põhikiri. 18.okt.1940 võttis ÜLKNÜ Keskkomitee büroo Eesti, Läti ja Leedu kommunistlikud noorsoo-organisatsioonid ÜLKNÜ-sse. Nende tegevuse aluseks sai ÜLKNÜ 1936.a. põhikiri. Novembris 1940 kinnitas selle otsuse ÜK(b)P Keskkomitee ja 23. novembril avaldati selle kohta ametlik teade ajakirjanduses. Ühingu uueks nimetuseks sai Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing, mille lühendina oli juba enne kasutatud venekeelset lühendit komsomol. Vastavalt 1936.a. põhikirjale kuulus ÜLKNÜ Kommunistlikku Noorsoo Internatsionaali, oli ÜK(b)P reserv ja abiline. Kuigi parteitu massiorganisatsioon, pidi iga selle liige võitlema „bolševike partei pealiini teostamise eest.“. Liikmed võisid olla 15-26 aastased, neid võidi vastu võtta otse või 6-kuulise kandidaadistaažiga. Organisatsioon oli üles ehitatud territoriaal-tootmispõhimõttel, mis haldusjaotuse osas kopeeris kommunistliku partei organisatsiooni. Seda juhtis üleliidulisel kongressil valitud keskkomitee, oblastites, kraides ja vabariikides olid moodustatud kohalikud keskkomiteed, linnade ja rajoonide organisatsioone juhtisid linna- ja rajoonikomiteed. Rahvusvabariikide organisatsioone käsitleti samaõiguslikena oblastite organisatsioonidega. Ettevõtteis, asutustes, koolides, sõjaväeosades ja külades loodi algorganisatsioonid. Nagu parteis, nii ka komsomolis võidi transpordis ja muudes rahvamajandusharudes luua oma ametkondlikke komsomolikomiteesid. Eripeatükk käsitles sõjaväeosade komsomoliorganisatsioone. Kogu tööd juhtis ja kontrollis ÜK(b)P. Põhikiri käsitles komsomoliorganite valimise korda ja nende töö üldkorraldust. Kuigi oli tegemist „parteitu massiorganisatsiooniga“, oli komsomolikomiteede sekretäridele kehtestatud lisaks kohustuslikule ÜLKNÜ staažile ka ÜK(b)P liikme staaž ( 2 – 4 aastat). Kõik eri tasandil organisatsioonid olid seotud alluvuspõhimõttega. Laste kommunistlike organisatsioonide juhtimiseks oli komsomoliorganites loodud pioneeritöö osakonnad. Pärast ÜK(b)P XVIII kongressi 1939.a. toimunud ÜLKNÜ Keskkomitee pleenumi otsusega lisatud täiendustes määratakse oblasti-, krai- ja liiduvabariikide keskkomiteede järgmine struktuur: kaadrite osakond, organisatsioonilis-instrueerimisosakond, propaganda- ja agitatsiooniosakond, koolinoorsoo osakond, pioneeride osakond, maanoorte osakond, üliõpilasnoorsoo osakond, sõjalis-kehakultuuri osakond. Loetelust puudub eriosakond, mis tegeles üldise asjaajamise ja muu hulgas ka koosolekute protokollimisega. Novembri lõpul asuti liikmeskonda kontrollima ja dokumente vahetama. 29.nov.1940 katkestati ajutiselt uute liikmete vastuvõtt, mis jätkus 1.veebr.1941. On väidetud, et 1940-1941 esitas avalduse komsomoli astumiseks 12 000 noort, kellest vastu võeti 10 000. Need arvud vajavad kahtlemata täpsustamist. Keskkomitee struktuuri kohta on vähe andmeid. Selle palgaline aparaat koosnes ca 20 inimesest. 16.dets. 1940 kinnitas EK(b)P Keskkomitee büroo ELKNÜ Keskkomitee koosseisu. 1.sekretäriks kinnitati Erich Tarkpea . Keskkomiteel oli 7 liiget, oli loodud järgmised osakonnad: erisektor, koolide ja pioneeritöö osakond, propaganda- ja agitatsiooniosakond, maanoorte osakond. Samal kuupäeval kinnitati maakondade ja Narva linnakomitee sekretärid. 1941.a. jaanuaris suunati E.Tarkpea Moskvasse õppima. Uueks esimeseks sekretäriks kinnitati Oskar Cher, kes veebruaris toimunud EK(b)P IV kongressil valiti nii Keskkomitee kui ka selle büroo liikmeks. Muudatused ELKNÜ Keskkomitee koosseisus toimusid veebruaris 1941, kui NSV Liidust saadeti osakonnajuhatajateks 3 inimest. Ühingu kongressi enne sõja puhkemist kokku kutsuda ei jõutud. Sõja algul mobiliseeriti ja astus vabatahtlikult hävituspataljonidesse hulk kommunistlikke noori. Osa kommunistlikke noori evakueerus. Mõned juhtivad komsomolitöötajad jäeti tagalas põrandaalust tööd organiseerima, nende hulgas ka ühingu esimene sekretär O.Cher, kelle sakslased vahistasid ja maha lasksid. Keskkomitee tegevus katkes ligi aastaks. 1942.a. tehti muudatused ÜLKNÜ põhikirjas. Kuna Kommunistlik Internatsionaal ja Noorsoointernatsionaal likvideeriti, võeti neisse kuulumine välja ka põhikirjast. Komsomoli liikmete alumiseks vanusepiiriks määrati 14 aastat. ELKNÜ Keskkomitee büroo kokkukutsumist alustati juunis 1942, kui EK(b)P büroo kinnitas ajutiseks esimeseks sekretäriks Juliana Telmanni. Büroo esimene istung toimus 24.okt Moskvas, sellest võttis osa kolm inimest. Järk-järgult büroo ja keskkomitee koosseis suurenes, kevadel 1944 töötas selles juba 18 inimest, selle asukohaks sai Leningrad. 1944.a. struktuur oli järgmine: erisektor, organiseerimis-instrueerimisosakond, propaganda- ja agitatsiooniosakond, protokollisektor. 1943.a. esimesel poolel püüti arvele võtta evakueeritud komnoori, nende arvuks saadi 2475 inimest ( 27 % koguarvust), neist ca 1700 rindel. Evakueeritud komnoorte arv oli olnud kahtlemata suurem. 1944.a. kevadel moodustati Keskkomitee operatiivgrupp nagu kõigis teistes riigi- ja parteiasutustes. Määrati maakondade ja linnade komsomolikomiteede sekretärid. Grupi liikmed saabusid Virumaale pärast Narva vallutamist juuli lõpul ja Võrru augustis. 10.sept.1944 toimus Võrus ELKNÜ 3. pleenum. Septembri lõpul asus ÜLKNÜ Keskkomitee Tallinna. 1945.a. lisandus struktuuri koolisosakond ja üliõpilaste osakond. Büroo koosnes 1.märtsiks 1945 oli ametlikult loodud juba 284 komsomoli algorganisatsiooni 2631 liikmega. Siia on arvatud ka üle 1000 tagalas või rindel viibinud või veel viibiva noore. Esimene sekretär J.Telman vabastati ametist 4.nov.1944, tema ülesandeid asus täitma EK(b)P poolt määratud teine sekretär Boris Tolbast. 11.juulil 1945 kinnitati esimeseks sekretäriks Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri. Laienes kohalike komsomolikomiteede võrk. 1945.a. loodi eraldi Tartu ja Pärnu linnakomiteed ( enne olid need linnad kuulunud maakonnaga samasse organisatsiooni). Ettevõtetes ja eriti õppeasutustes loodi algorganisatsioone, mida juhtisid palgalised komsomolisekretärid. Valdades loodi 1945.a. talvel partei- ja komsomoligrupid, kevadel 1946 loodi valdade komsomolikomiteed. 4.-6.mail 1946 toimus ELKNÜ II kongress ( esimeseks kongressiks loeti 1922.a. toimunud EKNÜ kongressi). Aasta alguseks oli taastunud 1941.a. liikmeskonna arv – ca 9500. Esimeseks sekretäriks jäi A.Meri. Lisaks 1944.a. ilmumist jätkanud „Noorte Häälele“ taastati 1945.a. ajakirja „Pioneer“ väljaandmine, 1946.a. lisandusid pioneeriorganisatsiooni ajaleht „Säde“ ja noorsooajakiri „Stalinlik Noorus“ (alates 1956.a-st „Noorus“). Järgnevail aastail toimusid kongressid üsna tihti: III kongress 17.-19.juunil 1948, IV kongress veidi kurioosselt juba 7 kuu pärast 17.-18.jaan.1949. Selle põhjuseks oli märtsi lõpule määratud ÜLKNÜ kongress, kuhu Eestist valiti vastavalt põhikirjale 5 delegaati. Kongressil võeti vastu ÜLKNÜ uus põhikiri, milles oli eraldi peatükk pioneeriorganisatsioonist. Põhikirja kehtimise aeg jäi lühikeseks, juba 1954.a. võeti vastu uus põhikiri. ELKNÜ V kongress toimus mais 1951. Ühingu liikmeskond oli jõudsalt kasvanud: arvel oli 48 500 liiget. Kongressil uuendati keskkomitee ja selle büroo koosseisu, ühingu esimeseks sekretäriks sai B.Tolbast, kes 1955.a. toimunud pleenumil asendati V.Väljasega. ELKNÜ esimeste sekretäride vanusetsensust ei jälgitud küll väga täpselt, kuid ometi vaheldusid ELKNÜ sekretärid palju kiiremini kui EKP esimesed sekretärid. Mitu komsomolijuhti jätkas oma karjääri EKP Keskkomitees. 1950.a. hakati välja andma venekeelset noorsooajalehte „Stalinskaja Molodjož“ (1956.a-st „Molodjož Estonii“), 1960.a. oktoobrilaste ajakirja „Täheke“. Perioodilistel väljaannetel olid oma toimetused, üldine kirjastustöö käis Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastuse kaudu. 1962.a. loodi parteiliste ajalehtede ja ajakirjade väljaandmiseks EKP Keskkomitee Kirjastus. Komsomoliorganite koosseis kasvas kiiresti. Nii oli 1.jaan.1950 keskkomitees 38 aparaadi- ja 9 tehnilist töötajat, linna- ja linnarajoonikomiteedes vastavalt 50 ja 10, maakonnakomiteede 105 ja 39, asutustes oli palgalisi komsorge 33. Kõigis valdades oli loodud vallakomiteed, mida juhtisid palgalised komitee esimehed, kokku 235 inimest. Palgaliste töötajate arv seega 520 inimest. Muutus toimus seoses maarajoonide loomisega. Vallakomiteed likvideeriti, kuid lisandus 39 rajoonikomiteed oma koosseisuga. Keskkomitee struktuur täienes vastavalt põhikirjas loetletud osakondadele. 1949 nimetati organiseerimis-instrueerimisosakond komsomoliorganite osakonnaks, kooliosakond tegeles üldiselt ka pioneeriorganisatsiooni juhtimisega, üliõpilaste osakond oli vaheldumisi iseseisev või liidetud kooliosakonnaga. 1949.a. lisandus maanoorte osakond. Osakondade tegevuse maht ja tulemuslikkus ei kuulu siia, märgitagu vaid, et aastajaotustena koostatud nimistutes ei ole igas jaotuses sugugi kõigi osakondade arhivaale, neid ei peetud vajalikuks säilitada. 1956.a. oli Keskkomitee struktuur järgmine: üldsektor (senise erisektori asemel) , komsomoliorganisatsioonide osakond, propaganda- ja agitatsiooniosakond, kooliosakond (tegeles ka ülikoolidega), finants-majandussektor, arvestuse ja statistika sektor, kehakultuuri- ja spordiosakond. 1958.a. loodi 40-liikmeline Pioneeriorganisatsiooni Nõukogu (algul Noorte Pioneeride Nõukogu), mis koosnes pioneeride majade jt lastega tegelevate asutuste juhatajatest, ajakirjanikest, pioneerijuhtidest. Nõukogu esimeheks valiti ELKNÜ sekretär, selle tööd juhtis büroo, moodustati 7 sektsiooni. 1962.a. võeti ÜLKNÜ XIV kongressil vastu uus põhikiri, millega muudeti liikmeskonna vanusepiire 14-28 eluaastani. See tõi kaasa organisatsiooni liikmete arvu kasvu kiirenemise. 1962.a. nimetati Keskkomitee finants-majandussektor asjadevalitsuseks, seniste liitmisega loodi spordi- ja kaitse-massitöö osakond. 1962 loodi noorsoo-organisatsioonide komitee, mis oma piiratud võimaluste raames pidi tegema koostööd välismaa noorteorganisatsioonidega. 1958-1963 toimus Eestis maarajoonide järk-järguline vähendamine. Seoses sellega vähenes rajoonikomiteede arv 15, suurenes aga nende asutuste komsomoliorganisatsioonide arv, kus vastavalt põhikirjale oli lubatud luua komitee. 1989.aastaks oli selliseid organisatsioone 18 ( suuremad kõrgkoolid, mere- ja kalalaevastik, ettevõtted). Lühiajaliseks katsetuseks kujunes NLKP Keskkomitee otsusega 1962.a. partei- ja komsomoli kohalike organisatsioonide jagamine tööstuslikeks ja põllumajanduslikeks. Eraldi põllumajanduslikud rajoonikomiteed loodi alates 1.jaan.1963 Valga, Viljandi, Võru, Jõgeva, Kingissepa, Kohtla-Järve, Paide, Põlva, Pärnu, Rakvere, Rapla, Tartu, Haapsalu, Harju ja Hiiumaa rajoonis, eraldi tööstuslikud komiteed Valga, Viljandi ja Haapsalu rajoonis ning Tapal (rajoon oli juba likvideeritud), sügisel 1963 ka Kingisssepa rajoonis. Eksperiment lõppes 1964.a. lõpul. 1965.a. nimetati agitatsiooni-ja propagandaosakond propagandaosakonnaks, 1967.a. taasloodi üliõpilaste osakond, kooliosakond kandis järgnevail aastail ka koolinoorsoo ja pioneeritöö osakonna nimetust. 1969.a. loodi töölis- ja maanoorte osakond. Komsomoliorganisatsiooni tegevuse sisuline analüüs selle ülevaate eesmärk ei ole. Mõned tegevussuunad tingisid aga ka uute organite loomise. 1964.a. alustas tööd Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev, 1967.a. Eesti Õpilasmalev. Kuigi mõlemal oli oma juhatus, olid nad tihedalt seotud Keskkomiteega. Seoses sidemete tihenemisega sotsialismimaadega reorganiseeriti 1970.a. noorte turismibüroo rahvusvaheliseks noorte turismibürooks „Sputnik“ . 1970.aastaid iseloomustab struktuuri keerukamaks muutmine, osakondade koosseisus sektorite lisamine. 1972.a. loodi kaadrisektor, 1974.a.-st kaadri ja aktiivi ettevalmistamise ja täiendõppe sektor. 1976.a. lisandus üliõpilaste osakonnas noorte teadustöötajate sektor, komsomoliorganisatsioonide osakonnas hakkas tegutsema komsomolitöö kabinet ( 1979.a-st informatsioonisektor, 1980.a-st informatsiooni- ja metoodikasektor), mis jätkas juba 1950.aastate lõpul alustatud infobülletäänide väljaandmist. 1978.a. alustas tööd Komsomoliprožektor, mille töö eesmärgiks oli asutuste ja ettevõtete töö puuduste paljastamine. Keskkomitee koosseisus oli selle staap. Pärast 1987.a. alanud majanduse liberaliseerumist, kooperatiivide loomist jms püüti ka keskkomitees kas sellist tegevust juhtida või siis alustada ise majandustegevust noortelaagrite, turismibüroode, tootmiskooperatiivide vms baasil. Kommunistlike noorte arv oli pidevalt kasvanud. Selle põhjustest mainitagu kõigepealt üldist suunda võtta komsomoli liikmeks nii palju kui võimalik vastavasse ikka jõudnud noori, eriti õpilasi, ja piirangute kadumist sotsiaalse päritolu tõttu. Kuna algorganisatsioonide tegevus muutus järk-järgult formaalsemaks, aga samas mõneti noortepärasemaks, siis vähenes ka noorte isiklik vastuseis komsomoli kuuluvusele. Algul ei olnud kasv väga kiire: 1951.a. 48 500 liiget , 1959.a. 63 300 liiget. 1966.a. oli liikmeid juba 108 000. Siin on tegemist juba ka demograafiliste põhjustega : sõjajärgsete aastate suur iive ja sisserännu tõus 1960.aastail. 1984.a. saavutas ELKNÜ oma liikmeskonna tipu: 167 910 liiget. Edasi toimub liikmeskonna langus, selle demograafilisi põhjuseid tunnustas ka ametlik aruanne. 1988.a. jaanuaris oli liikmeid 129 357, algorge 2564 , gruppe 1874. 1.aprillil 1989 128 851, 1.juuliks 116 844, vastu oli võetud siiski 466 inimest. Kuna komsomoli algorganisatsioonide tegevus oli kohati muutunud väga passiivseks või lakanud ja noored ise ei pidanud oma liikmelisust oluliseks, siis vähenes ametlik liikmete arv niihästi uute liikmete kasvu pidurdumise tõttu kui ka vormistatud lahkumiste või passiivsuse tõttu väljaheitmiste tulemusena. ELKNÜ ametkond on vahepeal kasvanud. 1.jaan.1985 oli keskkomitees 68 vastutavat ja abitöötajat, linna- ja linnarajoonikomiteedes 95, rajoonikomiteedes 160, asutuste komiteedes 9, algorganisatsioonide palgalisi komsorge 194, kokku 526. 27.-28.mail 1988 toimus Keskkomitee IV pleenum, milles arutati perestroika küsimusi ja võeti selles osas vastu 30-punktine resolutsioon, milles nähti ette mõningaid muudatusi töös, kuid mitte organisatsioonilisi muutusi. Juuni algul 1988 toimus esimene sõltumatu noorteüritus – Eesti sõltumatu noortefoorum, mis otsustas, et kõigi vabariigi noorte esindamiseks oleks vaja moodustada Eesti Noorsoo Föderatsioon, milles oleksid esindatud kõik noored ja mille eesmärk on perestroika aktiivne toetamine. Foorumil osalesid ka ERSP, MRP- AEG jt organisatsioonide erindajad. Ettepanekutes ENSV Ülemnõukogule nõuti Eestile uut põhiseadust, Eesti kodakondsuse kehtestamist, poliitilist pluralismi, riigikeelena eesti keelt, elukeskkonna kaitse tugevdamist, eesti kultuuri ja hariduse kaitset, reaalse õigusriigi põhimõtete järgimist ja sõjaväeteenistuse reformi. ELKNÜ XXI kongress toimus 24.-25.10.1989 . Kongressil kuulutati välja üleminekuperiood 1.märtsini 1990, mille järel tuli tunnistada ELKNÜ tegevus senise põhikirja alusel lõppenuks. Otsuse üleminekuperioodi kohta oli eelnevalt vastu võtnud mitme kohaliku organisatsiooni konverentsid. Nende komiteed ei kinnitanud juba algorganisatsioonides vastuvõetud liikmete vastuvõtt. Massiliselt astuti komsomolist välja või arvati sellest välja liikmemaksude maksmata jätmise ja organisatsiooniga sideme kaotamise tõttu. Seetõttu likvideeriti palju algorganisatsioone. Nii puudus vajadus olemasoleva struktuuriga üleriikliku keskorganisatsiooni järele. Ka ei olnud ELKNÜ-l mõju üldpoliitilisele olukorrale. Üleminekuajal oli igal organisatsiooni liikmel vabadus ise otsustada oma kuuluvuse üle. ELKNÜ õigusjärglaseks pretendeerivad ELKNÜ liikmetest moodustatud noorsoo-organisatsioonid pidid kuni 23.veebr.1990 esitama Keskkomiteele oma asutamise dokumendid ja algatama õigusjärgluse saamise. ELKNÜ-d pidi seni juhtima Keskkomitee, milles on kõigi linna- ja rajooniorganisatsioonide esindajad ja Eesti Merelaevanduse ning Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise organisatsioonist kummastki kolm liiget. 1.märtsil 1990 pidi kogunema pleenum, mis fikseerib vahepeal kujunenud olukorra ja hiljemalt 25.maiks 1990 otsustab ELKNÜ õigusjärgluse küsimuse. Liikmetele arutamiseks anti kolme noorsooorganisatsiooni programmide ja põhikirjade projektid. ELKNÜ sai nende dokumentide alusel volitused kuni 25.maini 1990, kuni selle kuupäevani kinnitati ka keskkomitee eelarve. Keskkomitee tööorganiks oli sekretariaat, mis täitis Keskkomitee otsuseid, haldas ja kasutas ELKNÜ varasid, omamata õigust neid võõrandada, juhtis Keskkomitee aparaadi tööd, pidas sidet ÜLKNÜ Keskkomiteega, seda eriti seoses viimase XXI kongressiga. Hääletamisele ei pandud mõnede sõnavõtjate ettepanekut ELKNÜ kongressi järel likvideerida. Kongressil anti õiguslik hinnang Eesti Kommunistliku Noorsooühingu ja 1940.a. likvideeritud noorsooühingute tegevusele ning EKNÜ liitmisele ÜLKNÜ-ga viimase büroo otsusega 18.okt.1940. Kuna see ei vastanud isegi ÜLKNÜ 1936.a. põhikirjale, siis tunnistati see õigustühiseks. Eraldi resolutsiooniga tunnistati ELKNÜ iseseisvaks, kõik senised liikmed uue iseseisva organisatsiooni liikmeteks, jättes neile õiguse ise otsustada oma kuuluvus. Peeti vajalikuks võtta Eesti NSV Konstitutsioonist välja § 6,7 ja 89 (kommunistliku partei, komsomoli ja ametiühingute eriõigused), asendades need kõigi nende noorsoo-organisatsioonidega, mis oma põhikirjast lähtuvalt võtavad osa riigi poliitilisest elust. 18.jaan.1990 toimus ELKNÜ reorganiseerimiskomitee istung, millel otsustati kokku kutsuda vabariiklik komsomolikonverents. See toimus 4.veebr.1990, seega enne kongressil määratud tähtaega. Hääleõiguslikeks delegaatideks loeti sellel ELKNÜ 21. kongressi delegaate, kes toetavad Eesti Kommunistliku Noorsooühingu programmdokumente, ja vabariigi regioonide , komsomoli algorganisatsioonide, komiteede ja gruppide esindajad. Selliseid esindajaid oli 188 12 rajoonist, linnast ja maakonnast, lisaks 50 21. kongressi delegaati. Kokku osales konverentsil otsustava hääleõigusega 238 delegaati. Kuna 21.kongressil oli osalenud 514 delegaati ja täiendavalt valitud isikuid oli esitatud ainult kõigist vabariikliku alluvusega linnadest (Tallinnast eraldi 4 linnarajoonist) ja vaid neljast maarajoonist (maakonnast), oli tegemist organisatsiooni ülevõtmisega vähemuse poolt. Reorganiseerimiskomitee büroo kokkuvõttest selgub, et jaanuariks 1990 oli senisest 26 kohalikust komiteest oma tegevuse lõpetanud 19. Kui 1988-1989 oli formaalselt komsomoli liikmeskonnas üle 120 000 inimese, siis nüüdseks oli ilmselt täpsemalt fikseeritud liikmeskond 25 198 inimest. (31.152.33). Kokkuvõte möönab, et liikmeskond on valdavalt „mittepõhirahvusest“, delegaatidest oli mittevene perekonnanimega vaid paar. Konverents kinnitas Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu uue põhikirja. Hoolimata muudatustest oli see põhilises sarnane varasematega: ELKNÜ kuulus ÜLKNÜ koosseisu, selle organisatsiooniline struktuur järgis territoriaalset ja „tootmisalast“ põhimõtet, siiski klausliga, et algorganisatsioone võib moodustada ka ühiste huvide või sotsiaalse tunnuse põhjal. ELKNÜ-l oli õigus kasutada oma eesmärkide saavutamiseks poliitilisi vahendeid ja seadusandlikku initsiatiivi. Ühingu varaliste vahendite osas oli põhikiri üldsõnaline, avalduses ELKNÜ tegevuse jätkamiseks deklareeriti oma õigusjärglust varasema organisatsiooni ja selle varade suhtes. Konverentsil valiti ka kandidaadid ÜLKNÜ kongressile. 23.märtsil 1991 toimus ELKNÜ XXII kongress, millel organisatsioon nimetati Eesti Noorsoo Ühinguks ( venekeelses protokollis Sojuz Molodjoži Estonii). Kongressist võttis osa 117 delegaati. Võeti vastu selle põhikiri, mis kujutas endast ELKNÜ aastataguse põhikirja muudetud varianti. Muudatustest mainitagu siin vaid ÜLKNÜ-sse kuuluvuse väljajätmist. Märgitud on organisatsiooni täielik iseseisvus ja õigus kuuluda vabariiklikesse, üleliidulistesse ja rahvusvahelistesse assotsiatsioonidesse, kui see ei piira ühingu iseseisvust. Ühingu varadena on loetletud rahalised vahendid, hooned, rajatised ja muu vara , „mis on tema bilansis“, vara täpsemat koostist ja päritolu ei märgita. Põhikiri otsustati esitada kinnitamiseks , kuni kinnitamiseni kehtis vana põhikiri, kasutati aga organisatsiooni uut nime. Ühingu pleenumil vastu võetud dateerimata määruses (ilmselt märts 1991) deklareeritakse edasise koostöö vajaliikust ÜLKNÜ-ga föderatsiooni subjektina. Ühingu keskkomiteesse valiti 51 liiget, kes esindasid Tartu Kommunistlikku Noorsooliitu (?), Kohtla-Järve, Sillamäe ja Tallinna linnaorganisatsioone, Eesti Merelaevanduse ja Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise organisatsioone, ühingut Noor Narva ja Õppiva Noorsoo Liitu (nimetused tõlgitud venekeelsest protokollist). Ühingu tegevust juhtis keskkomitee 8-liikmeline büroo. Suvel korraldati mõned kohalikud üritused. Liidu põhikirja Eesti valitsusasutused ei registreerinud. Büroo koosolekul 2.oktoobril 1991 otsustati Eesti Noorsoo Liidu ja selle keskorganite tegevus sel põhjusel lõpetada. Oluline oli ilmselt ka ÜLKNÜ tegevuse lõpetamine septembris. Keskaparaadi töö lõppdaatumiks määrati 1.nov.1991. Moodustati likvideerimiskomisjon, mille töö peasuund oli ühingu likvideerimisega tekkinud majanduslike vaidluste lahendamine. Kuna üleantud dokumendid ühingu varade likvideerimist ei käsitle, siis ei seda siinkohal ei vaadelda. Likvideerunud kohalikud organisatsioonide üleandmata dokumentide saatus jääb selgusetuks. Keskkomitee üleandmata dokumendid jäid Keskkomitee majja Tallinnas Kentmanni t 20 , kus need jäid arvele võtmata ja korrastamata. Arhivaalid avastati alles pärast maja üleandmist ja toodi Parteiarhiivi, kus need korrastati.

Archival history

Ajalugu

Esmakordselt võeti vastu Parteiarhiivi 1946.a. ( 1940.-1943.a. komnoorte isiklikud toimikud jm materjalid, neist osa korrastamata.) Edasine vastuvõtt jätkus aastajaotuste, struktuuriüksuste ja dokumendiliikide põhjal koostatud nimistutega. Kuni 1960.aastate alguseni võeti vastu ka alatise säilitusväärtuseta dokumente ( raamatupidamisdokumente, kohalike komiteede finantsaruandeid, kirjade registreid jm ), mis arhiivis hiljem maha kanti. Lisaks arhiivimoodustajalt saadule saadi keskkomitee töötajate isiklikke toimikuid ka ÜLKNÜ Keskkomiteest. Osa nimistuid on koostatud arhiivis. Viimast korda andis ELKNÜ Keskkomitee oma dokumente üle 1990.a. novembris ( 1985.a. dokumendid). Seejärel jäi asutuse arhiiv hooletusse, dokumendid, lipud, vimplid, albumid jm materjal avastati Tallinnas Kentmanni t 20 maja üleandmise järel teisele asutusele ja toodi korrastamata arhiivi, kus need korrastamise käigus kanti nimistutesse 147 ,147a ja 148-154 (kokku 1112 s). Arhiivi toodud säilikute hulgas oli ka keskkomitee nomenklatuuri kuulunud kohalike komiteede töötajate toimikuid, mis liideti vastava komitee fondi. Korrastamisel ei lähtutud keskkomitee ametlikust dokumentide loetelust ja jäeti säilitamisele oluliselt rohkem dokumente. Samas ei olnud avastatud dokumentide hulgas mitmeid olulisi liike,näiteks Kentmanni t kinnisvaraga seotud materjale. Kuna olemasolev nimistute süsteem tegi arhivaalide kasutamise keerukaks, loodi AIS-i sisestamiseks struktuuriüksustel ja dokumendiliikidel põhinev uus liigitussüsteem.

Language of the material

Records creator


Final provenance:

1940-1991 ELKNÜ Keskkomitee

Content provider

Rahvusarhiiv

1 - 1 / 1
  • 1
ERAF.31 ELKNÜ Keskkomitee